Tervisepooltunni episood: Südamehaigused

Uues Taskuhäälingu episoodis räägime südamehaigustest kardioloogiakeskuse juhataja ja ülemarsti dr Jaanus Laanojaga. 

 

Koroonaviirus ja sellega seonduv on viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud ning lükanud teised terviseprobleemid tagaplaanile. Et südamehaigused on Eesti elanike seas väga sagedased, siis on ilmselt problemaatiline, kui neid vähem tähtsustatakse?

Tõepoolest on teised haigused COVID-19 varju jäänud, sealhulgas ka südame- ja veresoonkonnahaigused. Seda nii avalikkuse silmis kui ka meditsiini enda sees. 

Ägeda südamelihase infarkti ja ajuinsuldiga haiged ei ole kuskile kadunud, neid haigeid on endiselt. Ehkki lugedes väliskirjandust, selgub, et suure COVID-19 haigestumusega riikides – Hiina, Ühendriigid, Hispaania ja Itaalia – on raporteeritud ägeda südamehaigusega inimeste vähenemist. Mina aga tegin just spetsiaalse statistika meie haigla põhjal ja võin väita vastupidist: alates eriolukorra kehtestamisest kuni eelmise nädala lõpuni on meie majas, võrreldes eelmise aasta sama perioodiga, müokardiinfarktiga haigeid 25% võrra rohkem. Püütakse leida põhjuseid, miks see nii on. Välismaal räägitakse infarktihaigete vähenemisest 38–75% võrra, kuid seal on koroonaviirus üle pea löönud ja meditsiinisüsteem ummistunud. Haiged ei julge haiglasse tulla ning on oma kaebustega tagasihoidlikumad. On ka esitatud hüpotees, et põhjuseks on isolatsiooni ning rahuliku kodus viibimisega kaasnev stressilangus, kuid mina vaataksin asja teise nurga alt. Majandus praktiliselt seisab ning paljud aktiivsed inimesed, nagu firmaomanikud, on jäänud tööta ja pigem eeldan, et nende psühhoemotsionaalne pinge on suurem, põhjustades ägedaid südamehaiguseid. Meie majas see nii ka välja paistab.


Kas koroonaviirus soodustab südamehaiguste teket?

Kindlasti. On ka teada, et koroonaviirus tabab eelkõige inimesi, kellel on rohkelt kaasuvaid haiguseid. Minul oma praktikas nendega kokkupuudet pole küll olnud, sest nii meie haiglas kui riigis tervikuna, on vastavaid haigeid suhteliselt vähe. Ent kirjanduse andmetel, nii nagu paljude infektsioonide tulemusel, võib ka koroonaviiruse korral tekkida südamelihase põletiku tõttu kahjustus, mis kas maskeerib või kutsub esile müokardiinfarkti. Kui haigete üldarv oleks suurem, oleks ka neid näiteid rohkem. 

Mainisite, et hetkel on infarktide arv kasvanud aga kuidas iseloomustaksite tervikuna eesti rahva südametervist?

Eks südamehaigused on elustiilihaigused ning võime tervikuna öelda, et võrreldes 10–15 aasta taguse perioodiga on neisse haigestumine ja suremus kindlasti vähenenud, kuid püsib siiski Eestis esikohal. Kui paraneb ühiskonna heaolu, siis mingil määral paraneb ka südame tervis teatud patsiendigrupis. Eelkõige nende seas, kes on aktiivsed ja tegelevad spordiga. Teisalt jällegi, kui heaolu on liiga kõrge, siis inimesed söövad palju ja naudivad elu, see tekitab ülekaalulisust ja annab vastavaid tulemusi südamehaiguste näol: infarktioht, südame rütmihäired, kõrge vererõhk jne. 

Tooksin veel välja, et professor Margus Viigimaa eestvedamisel on südametervise n-ö propaganda olnud Eestis väga aktiivne, tõstes inimeste teadlikkust probleemist ja tervisliku elustiili vajadusest.
 
Südamehaiguste riskitegureid on kindlasti palju, kuid millised on olulisemad mõtted, mida südame tervise hoidmisel silmas pidada?

Kindlasti regulaarne liikumine ja tervislik toitumine, mille omavaheline seos hoiab kaalu normis ja stressitaseme kontrolli all. Nii ei tõuse vererõhk ja ei teki muid kaasuvaid haiguseid. Suitsetamine on oluline riskitegur, millest loobuda. 

Teie eriala on invasiivkardioloogia. Paljud ehk mäletavad, et kardiokirurgid tegelevad südameoperatsiooniga ja kardioloogid ravivad südant teiste meetoditega. Nüüd on piirid rohkem hägused ja ehk selgitaksite, mida kujutab endast invasiivkardioloogia ja kuidas erineb see klassikalisest kardioloogiast?

Kardiokirurgia ja invasiivkardioloogia on küllaltki kattuvad, ravides mõlemad südameklapihaiguseid, südameveresoonte laienemisi jm. Kui kardiokirurgia korral avatakse haigel rindkereõõs, siis invasiivkardioloogilise meetodiga kasutatakse teatud juhtudel kateetreid. Minnakse mööda veresoont südamesse ning ravitakse patsienti sel viisil. 

Töötame kirurgidega tihedas koostöös, sest osad patsiendid leiavad abi kirurgilisest meetodist, osad kateetritest ja mõned neist mõlemast. See kõik eeldab regulaarset koostööd ja arutelu. 

Te olete Regionaalhaiglas moodustanud nn südametiime, mis kaasavad erinevaid spetsialiste. Millega südametiimid tegelevad ja kuidas on nende töö korraldatud?

On haigeid, kelle puhul otsustusprotsess ei ole alati loogiline ja selge ning edasiseks diagnoosimiseks koguneme erinevate erialade kolleegidega: kardiokirurgid, onkoloogid, veresoontekirurgid, radioloogid. Arutame koos, kuidas patsienti ravida. 

Vahel moodustuvad ka eraldi väiksemad meeskonnad, kes tegelevad näiteks südamepuudulikkusega haigega – kas on vaja südame vasema vatsakese abiseade opereerida või suunata haige südamesiirdamisele. Sellist töögruppi juhatab dr Pentti Põder, kes on 1. kardioloogiaosakonna juhataja. 2. kardioloogiaosakonna juhataja dr Riina Vettus juhatab töögruppi, kus arutletakse, kuidas onkoloogilisi haigeid kardioloogia perspektiivist ravida.

Samuti on meil südameklapi meeskond, kellega arutame, kas asendada patsiendil südameklapp kateetri või avatud lõikuse kaudu. Siin räägivad kaasa nii kardiokirurgid, kardioanestesioloogid, kardioloogid ja radioloogid. Meil on ka südame- ja veresoonte töögrupp, kellega arutame, kas patsienti oleks parem ravida operatsiooni või invasiivkardioloogilise protseduuri abil. 

Võrreldes invasiivkardioloogilist protseduuri ja avatud lõikust, siis mõistus ütleb, et esimest on patsiendil kergem taluda. Kas see oletus on õige ning kas on järjest rohkem protseduure, mida vanasti teostati lõikusega ja nüüd asendatakse kateetermeetodiga?

Jah, eks ta nii kipub olema. Tehnoloogia, teadmised ja ka oskused arenevad ja haigete ravi kaldub enam invasiivkardioloogia poole. Üks takistav tegur aga on see, et teatud protseduurid, näiteks klapi asendamine, on kallimad kui kirurgia. Tulevik aga liigub selles suunas, et aina rohkem hakatakse südamehaiguseid kateetri kaudu ravima, mis muidugi ei tähenda, et kirurgia kusagile kaoks. Kõiki inimesi mini-invasiivsel teel ravida ei saa, eriti komplitseeritumaid ja raskemaid juhte. 

Vaadates kõrge tehnoloogilise arenguga riike, Jaapanit ja Ühendriike, kas oskate nimetada uuendusi, mida me veel Eestis ei tunne aga mis võiksid aastate pärast ka siia jõuda?

Näeme näiteks südame mitraalklapi teatud juhtude kateetrite teel ravimist. See on meil lähiajal päevakorral. Kindlasti on teisigi uuendusi, kuid meie probleem on vajadus raha lugeda. Kui teenus haigekassa nimekirjas pole, siis seda haiglale ei hüvitata ja nii mõnedki mõtted jäävad selle taha pidama. Võiks eksisteerida teatud innovatsioonifond, rahastus, et aidata juurutada uusi meetodeid. 

Eks siin vist mängib rolli ka väike rahvaarv, kui keerulisi patsiente on vähe, siis pole otstarbekas meetodit juurutada. Kas teete koostööd teiste regioonide keskustega, et neile patsientidele abi leida?

Jah, Teil on täiesti õigus. Meie rahvaarv on väike ja selleks, et piisavat kogemust saada, peab ühte protseduuri vajaliku arvu kordi harjutama. Seetõttu ei ole kindlasti kõiki meetodeid meie riigis tark teha. Kasvõi näiteks südamesiirdamine, mille süsteemi ülesehitus ei ole Eestis finantsmajanduslikult ja personali kogemust arvestades mõistlik. Teeme siinkohal koostööd Helsingi Ülikooli Keskhaiglaga ning eestvedajateks on kardiokirurg Günter Taal ja kardioloog Pentti Põder. Abi saame südame siirdamist vajavate haigete ja südame vasema vatsakese abiseadet implanteeritavate patsientide osas, ehkki teise puhul opereerime Soome kolleegide osavõtul ka Regionaalhaiglas. Südamesiirdamist vajavad patsiendid lähevad kõik Soome.

Mis on Teie kui invasiivkardioloogi töös sagedasemad protseduurid?

Me oleme Eesti suurim südamelihasinfarkti ravikeskus, võttes vastu umbes 1100 ägeda südamelihasinfarktiga patsienti aastas. Ka oleme suurim keskus, kes tegeleb südame veresoonte laiendamise ehk koronaarangioplastikaga. 

Teine aspekt, mida Eestis kõige rohkem teeme, on erinevate südamestimulaatorite mudelite implanteerimine. Kui angioplastikat sooritame aastas 1200–1300, siis stimulaatoreid  implanteerime aastas üle 600, nende seas enim südamesiseseid elektrišokiaparaate. 

Kolmas protseduur on südame erinevate rütmihäirete kateeterablatsioon, mis tähendab, et likvideerime südames ülemäärased erutuskolded ja piltlikult väljendudes, ülemäärased elektrijuhtmed, mida mööda elekter südames liigub. Nii vähendame südame liialt kiiret tööd ja ohtu patsiendi elule.

Inimesed suhtuvad tervisesse erinevalt. Leidub neid, kes hoolitsevad enda eest ja pöörduvad iga murega arsti poole, saades rohkem ravi ja tähelepanu. On ka neid, kes oma tervisest ei hooli ja kannatavad aastaid enne kui arstiabi otsivad. Kui palju on Teie hinnangul Eestis inimesi, kes vajaksid südamestimulaatorit või südame rütmihäirete ravi, kuid ei satu Teie juurde?

Jään siin vastuse võlgu. Rääkides konkreetselt näiteks südamestimulaatorite implanteerimise arvust Eesti riigis, siis võrreldes Põhja- ja Baltimaadega oleme väga heal tasemel. Usun, et kõik haiged, kes südamestimulaatorit vajavad, selle ka saavad. Pigem jääme tasemes alla keerulisemate aparaatide osas, nagu südamesisene elektrišokiaparaat või südamepuudulikkust ravivad aparaadid. Neid patsiente ei saa me võib-olla nii hästi kätte kui oleks vaja, kuid siin mängib rolli mitte see, kas patsient teab ja tahab vastuvõtule tulla, vaid meie kolleegide võime teda märgata. 

Kui vaadata ka südame veresoonte laiendamise protseduure, siis teeme neid arvestataval tasemel ja oleme võrreldavad Põhja- ja Baltimaadega. Milles me maha jääme, on aga aordiklapi asendamine kateetri kaudu, siin oleme veel lapsekingades. Ette jääb taaskord finantsiline võimekus, sest klapid on kallid. Samuti ei pruugi me alati ära tunda sellist abi vajavaid patsiente. Tervikuna siiski usun, et ravi kättesaadavus on rahuldav. 

Rääkisite infarktiravist ja et Regionaalhaigla näol on tegu regiooni suurima keskusega. Kui jälgida massimeediat, siis tundub, et oleme palju edasi arenenud ja infarkti põdenud inimesed, eriti saades kiirelt efektiivset ravi, võivad jätkata endist elustiili ning isegi füüsilist koormust lubada. Milline on tegelik tervenemisprotsent võrreldes 10–20 aasta taguse ajaga?

Ravikvaliteeti peegeldab kindlasti haigete suremus, nii haiglasisene, 30-päevane kui ühe aasta suremus. Meie haigla kohta võin kommenteerida, et kui 10–15 aastat tagasi moodustas ägeda infarktiga haigete suremus haiglasisesest 10%, siis täna on number langenud 5–6% peale. Ehk näeme märkimisväärset arengut. Edu taga on kindlasti inimeste suurem teadlikkus probleemist ja vajadusest kiiresti reageerida, samuti toimiv süsteem, kus kiirabi teab, kuhu haiglasse, millal ja kui kiiresti patsient toimetada. 

Lõpetuseks võiksime veel üle korrata olulised asjad, mida kuulajad saaksid teha selleks, et süda tervena hoida. Millised on olulised sammud?

Liigu minimaalselt kolm korda nädalas, vähemalt 45 minutit. Kui inimene varasemalt pole olnud füüsiliselt aktiivne, siis tuleb loomulikult alustada sammhaaval, hoida pulssi 120–130 löögi juures minutis. Hiljem, kui treenitus tõuseb, võib suurendada ka koormust. 

Teiseks on oluline tervislikult toituda. Süüa juur- ja puuvilju, kalatooteid, kanaliha ning vältida liigset loomset rasva. Kui võimalik, reguleerida stressitaset, kuid siin aitab samuti füüsiline koormus. Ehk mitte jääda teleka taha õlle ja kartulikrõpsudega, siis on lootust ka edule. Tahan veel kord rõhutada ülekaalu tähendust, sest see ongi tihti kurjajuureks kardiovaskulaarsete haiguste tekkimisel, põhjustades südameprobleeme, suhkruhaigust jm. 

dr Jaanus Laanoja



südamestimulaator