Rütmihäirete ravi

Kõrvaldame südame rütmihäireid põhjustavaid lisajuhteteesid ning erutustekke koldeid kõige tänapäevasemate ravimeetoditega. Vajadusel teostame esmalt südamesisese elektrofüsioloogilise uuringu, mille abil on võimalik hinnata südame elektrilist talitlust, rütmihäirevalmidust, rütmihäirete tekke viisi ja raskust ning määrata sobivama ravi. Protseduuri käigus viiakse veresoone kaudu kateetrid südamesse, mille abil kaardistatakse südamesisene elektriline talitlus. Kui vaja, teostatakse sama protseduuri käigus kateeterablatsioon, kus raadiosagedusliku energia abil kõrvaldadatakse rütmihäireid põjustavad juhteteed.

Implanteerime kaasaegseid südamestimulaatoreid k.a. südamepuudulikkust ning eluohtlikke rütmihäireid ravivaid aparaate. Südamestimulaatorid võivad oma eesmärgilt erineda. Kõige tavalisem stimulaator ei lase südame löögisagedusel langeda alla teatud frekventsi (enamasti vahemikus 60–70 lööki minutis) ning selle paigaldamise põhjuseks on kas siinussõlme nõrkuse sündroom või atrioventrikulaarne blokaad. Kardiostimulaator paigaldatakse peamiselt vasakule rangluu õlapoolse otsa piirkonda nahaalusi ning sõltuvalt südamehaigusest viikase kas 1 või 2 elektroodi veresoone kaudu südame paremasse poolde (kas paremasse kotta ja vatsakesse või ainult vatsakesse).

Kui patsiendil on südamepuudulikkus ning tema EKG-s on teatud leid, mille tõttu vasaku vatsakese südamelihas ei tööta normaalselt (sünkroonselt), siis paigaldatakse kardiostimulaator, mille abiga paraneb vasaku vatsakese südamelihase töö (ingl k cardiac resynchronization therapy ehk CRT).

Kui patsiendil on olnud ilma selge põhjuseta südame äkksurm või südamelihase infarkt, mille järgselt südame pumbafunktsioon on oluliselt langenud, siis on patsiendil kõrgenenud risk ventrikulaarseteks rütmihäireteks. Sel juhul paigaldatakse patsiendile südamestimulaator (kardioverter-defibrillaator, ingl k implantable cardioverter defibrillator ehk ICD), mis on võimeline andma elektrišoki eluohtliku rütmihäire korral.